21.01.2015

Mobiiltelefonide ja traadita interneti võrkude laial levikul on ka oma varjukülg. Vähemalt nii väidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) oma praegu väljatöötamisel olevas omaalgatuslikus arvamuses „Elektromagnetiline ülitundlikkus“. Algatuseks tuleb küll kohe öelda, et tegemist on töödokumendiga, mille osas vaidlused alles käivad. Näitamaks aga, millistel teemadel tuleb arutleda ja mida ning kuidas tahetakse reguleerida, tutvustangi kõnealuse arvamuse sisu.

Rõhutan küll kohe, et EMSK ei asu selles taotlema mobiiltelefonide, arvutite ega muude seadmete keelustamist. Põhirõhk on pandud elektromagnetilise ülitundlikkuse kui probleemi teadvustamisele ja sellealase teadlikkuse tõstmisele. Arvamuse enese probleemiks on, et põhinedes valdavalt oletustel ja hüpoteesidel, asutakse selles nõudma rangemaid meetmeid ja kohati täiesti ebamõistlikke ja ebaproportsionaalseid kitsendusi, millest lähemalt allpool.

Mis on elektromagnetiline ülitundlikkus
Kõigepealt sellest, mis siis on elektromagnetiline ülitundlikkus. See on osa nn idiopaatilisest keskkonnatalumatusest (Idiopathic Environmental Intolerance – IEI) ja seda põhjustab kokkupuude elektromagnetilise kiirgusega sellistest täiesti igapäevastest allikatest nagu mobiiltelefonid ja traadita internet. Elektromagnetiline ülitundlikkus on tunnistatud püsiva töövõimetuse põhjuseks, kuna see võib põhjustada ülitundlikkuse all kannatavates inimestes anatoomilisi või funktsionaalseid häireid, mille tagajärjel väheneb või kaob täielikult nende töövõime. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) alla kuuluv Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus (IARC) on uurinud mobiiltelefonidest kiirgavate elektromagnetväljade võimalikku kantserogeensust. Kaks rahvusvahelist organit (Rahvusvaheline mitteioniseeriva kiirguse eest kaitsmise komisjon (ICNIRP) ning Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituut (IEEE)) on välja töötanud suunised töötajatele ja üldsusele kehtivate kokkupuute piirnormide kohta. Euroopa Nõukogu ja WHO on oma soovitustes öelnud, et elektromagnetilise ülitundlikkuse puhul on tegemist haigusega, mis viib töövõime kaotuseni. Väidetavalt võivad elektriliste seadmete, transformaatorite, mobiilisidemastide või teiste kiirgusallikate läheduses viibimisel tekkida või tugevneda järgmised sümptomid: peavalud, krooniline väsimus, korduvad nakkused, keskendumisraskused, mälu halvenemine, põhjendamatu kurbus, nahaärritused, ärrituvus, raskused magamajäämisel, südame arütmia, häired vereringluses, orienteerumatus, ummistunud nina, libiido langus, kilpnäärme talitluse häired, põletav tunne silmades, tinnitus, urineerimistung, närvilisus, veresoonte nõrkus, külmetavad käed-jalad ning lihaspinge. Osade väitel on probleemiks ka arstide skeptiline suhtumine. Praegu on ELis järgmised elektromagnetvälju reguleerivad õigusaktid: Nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitus 1999/519 üldsuse kokkupuute piiramise kohta elektromagnetväljadega; direktiiv 1999/5/EÜ; direktiiv 2013/35/EL; direktiiv 2006/95/EÜ, millega tagatakse, et üldisemalt inimeste ja konkreetsemalt töötajate kokkupuude ei ületaks 1999. aasta soovitusega kehtestatud piirnorme ja otsus nr 243/2012/EL, millega luuakse mitmeaastane raadiospektripoliitika programm.

EMSK tahab, et asutaks rakendama meetmeid, mille abil vältida sündroomist puudutatud inimeste arvu suurenemist ja nende sotsiaalset tõrjutust. Ennetavaid meetmeid on vaja, et tuvastada ja minimeerida võimalikku kokkupuudet kiirgusega nii kodus kui ka töökohal. Eesmärgiks peab olema elektromagnetilise saasteta paikade, nn valgete piirkondade loomne. Kõige levinumad elektromagnetilise saaste allikad on mobiilsidemastid, traadita telefonid ja wifi-ruuterid ning kõik kodudesse paigaldatud olmeseadmed (televiisorid, arvutid jne). Kõik need kiirgavad pidevalt (ööpäevaringselt, seitse päeva nädalas) mikrolaineid. Lisaks sellele puutuvad inimesed wifi ja Bluetoothi andmeedastustehnoloogiate kasutamise tõttu nutitelefonides praegu pidevalt kokku elektromagnetilise kiirguse suurte kogustega.

Mida siis selle probleemiga peale hakata?
ELi institutsioonidel tuleks aidata probleemist puudutatud rühmadesse kuuluvaid inimesi ja piirata kokkupuuteala vältimaks, et tulevikus suureneb sündroomi all kannatavate inimeste arv selliste seadmetega kokkupuute tagajärjel.

Üldsusele suunatud teavitamis- ja levitamismeetmed võiksid hõlmata järgmist:

• elektromagnetilise riskiteguriga toodete registri loomine;
• teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate väljatöötamine, et ennetada ja hallata kõnealuse
  haigusega kaasnevaid probleeme. Kampaaniad suunatakse eelkõige oma profiililt sobivatele inimestele, keda elektromagnetväljad pikas perspektiivis iseäranis ohustavad, ning nende abil selgitatakse bioloogiliste mõjude riske, mis võivad pikas perspektiivis kahjustada keskkonda ja inimeste, eelkõige laste tervist;
• võimalikest terviseriskidest teavitamine, mis kaasnevad juhtmeta DECT telefonide,
  beebifonide ja teiste pidevalt mikrolaine impulsse väljasaatvate olmeseadmete ning mis tahes pidevalt ooterežiimis elektriseadmega;
• kodudes juhtmega lauatelefonide kasutamise soovitamine.

Lisaks pakub EMSK välja veel järgmist: tuleks koostada selliste heade tavade juhised, mida kasutatakse ettevõtetes elektromagnetkiirguse leevendamiseks ning elektromagnetkiirgusega kokkupuute tagajärjel tervisele avalduvate mõjude ennetamiseks ja juhtimiseks või kohasel juhul nende neutraliseerimiseks.
Tuleks hõlbustada ja propageerida ligipääsu kiirgusega kokkupuudet näitavatele kaartidele, millele on ära märgitud kiirgust väljasaatvad rajatised ja kiirguse tasemed, lihtsustades ligipääsu kõnealuste kaartide aluseks olevatele andmestikele.

Mis puutub õiguslikku aspekti, siis soovib EMSK, et kõigisse ELi õigusnormidesse lisataks ettevaatuspõhimõte, st Euroopa Nõukogu väljapakutud ALARA (As Low As Reasonably Achievable – nii madal kui mõistlike vahenditega saavutatav) põhimõte, mille kohaselt peavad elektromagnetilise kiirguse termilised mõjud ning mittetermilised või bioloogilised mõjud olema nii väiksed, kui on mõistlikult võimalik saavutada.

Lisaks soovivad eriti agarad tarbijakaitsjad reguleerida ka reklaamivaldkonda. Tarbijate teavitamise vallas soovitakse vastu võtta õigusnorme eriti haavatavaks osutuda võivate inimrühmade paremaks kaitseks.

Need meetmed võiksid olla:

• selliste sõnumite keelamine, milles mobiilsidet reklaamivad noored ja alaealised lapsed;
• kasutatavast kommunikatsioonivahendist sõltumata mis tahes reklaami keelamine, mille
  otsene eesmärk on mobiiltelefoni müük, käsutusse või kasutada andmine alla 14-aastastele lastele;
• selliste alla 14-aastatele lastele mõeldud tasuta jagatavate mänguasjade ja muude esemete
  keelamine, mis oma kujunduse või välimuse poolest meenutavad mobiiltelefoni;
• traadita tehnoloogiate (wifi, mobiilside, DECT jms) kasutuse piiramine koolides, korraldades
  nt võimaluse kasutada internetti kaabliühenduse kaudu, ja mobiiltelefoni kasutamise keelamine õppetegevuse ajal ja iga kooli kindlaksmääratavates ruumides;
• nõude kehtestamine, mille kohaselt peab mobiiltelefoniga selle turustamisel kohustuslikus
  korras kaasas olema lisaseade, mis võimaldab piirata kasutaja pea kokkupuudet raadioelektrilise kiirgusega telefoni kasutamisel.

Lõpetuseks kordan, et praegu vaidlused alles käivad ja mobiilitelefone võib reklaamida. Selle eest, et regulatsioonide ihalejad kõiki ja kõike ei lämmataks, et ettevõtlus – ja tegevusvabadus oleks võimalik ka tulevikus, seisab Koda senini ja jätkab ka edaspidi.

Reet Teder
Eesti Kaubandus–Tööstuskoja esindaja EMSKs