11.02.2015

ELis algas Läti Vabariigi eesistumine. Üks Läti väljakuulutatud välispoliitika alaseid prioriteete on ELi suhete arendamine viie Kesk-Aasia riigiga. Eesistujamaa taotlusel koostas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) ettevalmistava arvamuse teemal „Kodanikuühiskonna panus ELi Kesk-Aasia strateegia läbivaatamisse. Brüssel plaanib 2015. aasta alguses võtta vastu sellekohased nõukogu järeldused.

EMSKl palutigi arvamuses käsitleda eelkõige praegusest geopoliitilisest ja strateegilisest olukorrast lähtuvaid peamisi küsimusi nagu julgeolekut, haridust, energiat, transporti, keskkonnateemasid, sh maaelu arengut, säästva arengu laiemaid aspekte ja ettevõtluskeskkonda, kaubandust ja investeerimist.

Keerulised probleemid
Alljärgnevalt tutvustangi mõningaid noppeid sellest arvamusest. Kõnealused viis riiki on Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Turkmenistan. Kuigi need riigid hõlmavad väga suurt maa-ala, moodustab nende rahvastik kokku (2013. aasta andmetel) vaid ca 66 miljonit. EMSK arvates on need suhteliselt uued riigid alles kujunemisjärgus. Alles 1991. aastal pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist iseseisvaks saanud riikidest üheski ei ole varem olnud rahvuslikku vabadusliikumist. Enamikul neist on oma naabritega pingelised suhted, eeskätt piiride tõttu, millel on sageli vähe ühist etniliste piiridega. Allesolev vähene ühtekuuluvustunne võib aga samuti olla negatiivne tegur, sest see meenutab nõukogude aega. Keerukad probleemid püsivad ka valuliku ülemineku tõttu riiklikule turumajandusele. Valitseva ladviku suhtumine ei ole samuti kuigi palju muutunud: vanad nõukogude nomenklatuuri aegsed haldusstruktuurid on muutunud oligarhiliseks, klanni- või perekonna-põhiseks bürokraatiaaparaadiks.

Venemaa mõju
Viis riiki on ka väga erinevas arengustaadiumis. Kasahstan on tõusmas piirkonna tähtsaimaks osaliseks, kellega Euroopa Liidu suhted edenevad jõudsalt. Kõrgõzstan ja Tadžikistan on palju vaesemad, kuid on suhteliselt avatud, kaasates mõningal määral kodanikuühiskonda. Arenevad ka ELi suhted Usbekistaniga, kuid Turkmenistan on endiselt piirkonna kõige suletum riik. Venemaa mõju on tugev ja see on muutunud pärast Ukraina kriisi ning Venemaa rahvusvahelistest lepingutest lahtiütlemist veelgi suurema piirkondliku ja rahvusvahelise tähelepanu objektiks. Laialt levinud arusaama kohaselt soovib Venemaa president taastada oma endist mõjusfääri. See omakorda toob kaasa süvenenud mure külma sõja aegadesse tagasipöördumise pärast ja mitte ainult endistele nõukogude liiduvabariikidele, vaid ka seoses laiemate huvidega tekkida võiva ohu suurenemise pärast.

Lisaks on tähtis mitte alahinnata Vene nn pehme jõu − raadio ja televisiooni kaudu täidetavat olulist rolli. Sellele aitab kaasa asjaolu, et vene keel on piirkonna peamine suhtlusvahend ja suur osa piirkonna väljarändajaid töötab praegu Venemaal.

Hiina mõju
Ka Hiina jõud ja mõju piirkonnas on väga suur. 2008. aasta finantskriis andis Hiinale Venemaa arvel hoogu juurde. Hiina üha olulisem roll piirkonnas tuli esile 2013. aastal, kui president Xi käivitas oma „Siiditee majandusvööndi” algatuse, mida toetab 16,3 miljardi USA dollari suurune rahastamisvahend. Selle eesmärk on luua tihedamaid sidemeid Euroopa suunal, ent kaasata ka teele jäävaid riike. Hiina majanduslikku aktiivsust piirkonnas on kannustanud tema energiavajadus; Hiina on ehitanud nii teid kui ka torustikke, tehes suuri investeeringuid eelkõige Turkmenistani gaasi – võib-olla suuremaid, kui see riik suudab praegu kaevandada, kuid kooskõlas selle suurte varudega. Kui näiteks Vene uudisteagentuuri „Novosti“ teatel on Venemaa pakkunud Tadžikistanile 6,7 miljonit USA dollarit abi maaelu ümberkorraldamiseks, siis Tadžiki ministri sõnutsi investeerib Hiina 2017. aastaks riiki vähemalt 6 miljardit USA dollarit (ligi 70% Tadžikistani 2013. aasta SKPst ja üle 40 korra rohkem kui moodustavad selle iga-aastased välismaised otseinvesteeringud).

Islamimaailma huvid
Islamivõitlejad on vähemusnähtus (religioosne ind oli küll Tadžikistani 1990ndatel toimunud kodusõjas peamine tegur). Praegu järgib iga režiim agressiivset ilmalikku poliitikat, kuid tuleb arvestada, et üha suureneb nõudlus – ka naiste hulgas – moslemi hariduse järele. Enamik elanikkonnast on sunniidid ja Süürias on tuvastatud sellest piirkonnast pärit võitlejaid. Iraan on huvitatud oma sidemete tugevdamisest piirkonnas mitte ainult transpordi- ja energistaristu (ja Hiinaga ühenduse) mõttes, vaid ka kultuuri ja keele valdkonnas. Tadžikistanis ja Usbekistani olulistes osades (nt Samarkand, Buhhaara) räägitakse pärsia keelt. Kuna türgi keel on teine peamine kohalik keel, on ka Türgil piirkonnas olulised huvid.

ELi roll piirkonnas on suhteliselt nõrk
EL käivitas oma Kesk-Aasia strateegia 2007. aasta juulis. Kuigi kaubavahetuse tasemed on madalad, on EL iga riigi, eriti aga Kasahstani oluline kaubanduspartner. 2013. aastal oli ELi osakaal Kasahstani üldises kaubavahetuses 38%, moodustades kaks kolmandikku riigi ekspordist (peamiselt energia). Siiski küündis ELi koguimport piirkonnast vaid 24,9 miljardi euroni ja eksport 10,6 miljardi euroni, s.t 1%ni ELi kogu kaubavahetusest.

EMSK leiab, et igal võimalusel tuleks suurendada kaubavahetuse mahtu iga riigiga ja igasse riiki tehtavaid investeeringuid ning arendada sotsiaalpartnerite kui peamiste kodanikuühiskonna osalejate rolli ja tegevust. Kõrgõzstan on abikõlblik üldiste tariifsete soodustuste kava (GPS) rakendamiseks. Usbekistan ja Tadžikistan ei ole veel taotlenud säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatavat stimuleerivat erikorda (GSP+), mille põhjuseks on kahtlemata selle tingimused. 2016. aastal ei ole Turkmenistan „keskmise sissetulekuga riigiks” ümberliigitamise tõttu enam abikõlblik üldiste tariifsete soodustuste kava rakendamiseks. Et ainult Kõrgõzstan ja Tadžikistan on WTO liikmed, ei ole vabakaubanduslepinguid ette näha. Võimaluse korral peab EL seoses oma idapartnerluse ja Musta mere strateegiatega Kesk-Aasiat siiski palju tähelepanelikumalt vaatama.

Kesk-Aasia kujutab endast peamist võimalust tugevdada ELi ja Hiina strateegilist partnerlust tihedama koostöö kaudu, eriti sellistes valdkondades nagu energia ja transport. Seda tuleb põhjalikult uurida, sest mõlema poole eesmärk on suurendada oma energiatarneid sellest piirkonnast. EMSK jõuab ka järeldusele, et ELi kaasatuse mis tahes suurendamine või laiendamine neis riikides mõjutab vältimatult ELi üldisemaid suhteid Venemaaga.

Reet Teder
Eesti Kaubandus–Tööstuskoja esindaja EMSKs

11.02.2015

Euroopa Liit liigub teadus- ja innovatsioonipõhise majanduse ning ühiskonna suunas, kus informatsiooni kasutamine on võtmetähtsusega. Hiljutine rahvusvaheline uuring näitas, et pea kolmveerand organisatsioonide väärtusest on mittevaraline. Kõige arenenumates majandustes kasutatakse väga tõhusalt teadmistele põhinevat kapitali. Mõnedes riikides, näiteks Rootsis, Suurbritannias või USAs ületavad investeeringud teaduspõhisesse kapitali investeeringuid füüsilistesse varadesse.

Selleks, et teadmine oleks kapital, mida oma äri eduks keerata, peaks see olema midagi, mida teised ei tea. Kui äri ja selle idee on veel algusjärgus ning patenti taotleda ei saa või see pole mõistlik, siis sel justkui kaitset ei olegi. Enamikus Euroopa Liidu riikides on ärisaladuse mõiste ja ka selle kaitse ebaselge ja ettearvamatu. Erinevad regulatsioonid suurendavad ebakindlust investorite hulgas.

Kui mõelda sellele, et innovatsiooni aluseks on ka koostöö teistega ning juba olemasolevate lahenduste kasutamine, siis peab olema võimalik oma ideid ja saladusi teistele kasutada anda ilma hirmuta, et need lähevad kaotsi. Ja kui lähevad, siis nii, et vargusel oleks ka seaduslik tagajärg.

Direktiiv ärisaladuste kaitseks
Euroopa Parlamendis on hetkel arutlusel direktiiv, mis ühtlustaks ärisaladuste kaitset liikmesriikides. Kõigepealt tuleb aru saada, mis eristab ärisaladusi muudest intellektuaalse omandi õigustest. Ärisaladus iseenesest ei anna saladuse hoidjale eksklusiivset õigust antud informatsioonile, seega pole see patent. Samuti ei saa sellele taotleda mingisugust registreeritud kaitset. Konkurent võib paralleelselt jõuda samale järeldusele või avastusele ja seeläbi seaduslikult seda kasutada. Kuidas aga siis on võimalik tõendada, et ärisaladus on varastatud, kui konkurent võib sama infoni jõuda lihtsalt erinevat teed pidi?

Kogu selle direktiivi menetluse käigus on mul tekkinud hulgaliselt küsimusi. Olen kohtunud paljude ettevõtteid esindavate organisatsioonidega, et selgitada, kus täpselt probleem on ja kas pakutud lahendus ikkagi sobib. Kõik osapooled tunduvad olevat seda meelt, et sellist ühtlustamist on vaja ja komisjoni algatus on samm õiges suunas. Teisalt, kui küsida konkreetseid näiteid, kus ärisaladust on vääralt kasutatud ja sellest töös olevast regulatsioonist oleks olnud kasu, siis pole selliseid näiteid võtta.

Kuivõrd olen pikalt töötanud advokaadina, siis tean, kui raske on kõlvatu konkurentsi asju kohtusse, ja veel hullem − lahendini viia. Kuivõrd ärisaladuse regulatsioon on paljuski sarnane, siis kasutan seda analoogiat. Esiteks peab suutma tõendada, et sul või ettevõttel on midagi, mida võib pidada ärisaladuseks. See tähendab − see on informatsioon, millel on äriline väärtus (commercial value) seetõttu, et see ei ole teistele teada ja selle omaja on võtnud ette mõistlikke samme selleks, et info ei saaks avalikuks. Teiseks peab suutma tõendada, et see saladus on tahte vastaselt võetud ja seda kasutatakse sinu tahte vastaselt. Kui on sõlmitud konfidentsiaalsusleping, siis laienevad ärisaladuse kaitsele lepingulised garantiid, kui seda aga tehtud pole, peaks appi tulema väljatöötatav regulatsioon. Aga kohtusse minemine tähendab alati aja- ja rahakulu. Kui midagi on raske tõendada, siis lüüakse hoopis käega ja minnakse eluga edasi.

Kelle huvides?
Minu jaoks on suur küsimus, kelle huvides väljatöötatav direktiiv ikkagi on. Direktiivi seletuskirjas räägitakse, et seda on vaja eelkõige idufirmadele ja väikestele alustavatele ettevõtetele, kuna suured saavad oma saladusi kaitsta ka muul moel. Samas, kui vaadata uuringut, millele Euroopa Komisjon direktiivis toetub, siis seal on valdav osa vastanutest just suured ettevõtted. Ega suured ei kasuta seda väikeste kiusamiseks? On see ikka väikeste ettevõtete huvides? Väikestel ei ole reeglina lihtsalt aega ja ressurssi küsitlustele vastata, nii võibki tekkida olukord, kus tegelikult tuleb direktiiv hoopis suurte heaks, sest nemad olid ainukesed, kes vastata said. Palusin kohtumisi ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete esindajatega, aga ei saanud neilt ühtegi konkreetset vastust ei näidete ega sisu kohta. Küll on aga oma seisukohta varmad väljendama näiteks suured parfümeeriaga tegelevad ettevõtted, kellel on selliseks suhtluseks palgatud terve armee inimesi.

Uuring, millele Euroopa Komisjon direktiivi seletuskirjas toetub, ütleb tegelikult seda, et ettevõtete enda arvates jõuavad nad innovaatiliste lahendusteni paremini koostöös teiste ettevõtetega (87% vastanutest arvas nii). Kas ei või tekkida olukord, kus me ärisaladusi tugevamalt reguleerides seame innovatsioonile veelgi enam piiranguid? Seniks kuniks käib vaidlus selle üle, kas oli ärisaladus või mitte ja kas seda tohtis oma innovaatilise lahenduse leiutamiseks kasutada või mitte, saab peale panna kohtu aresti, et ärisaladust ei või kasutada, seega innovatsioon sellisel kujul jääb seisma.

Omaette küsimus on nõude aegumise tähtaeg, mille üle käib siin ka tugev vaidlus. Esialgne ettepanek oli kolm aastat ärisaladuse rikkumise faktist teada saamiseks, nüüd on Itaaliast pärit raportöör pakkunud välja kuus aastat alates teadasaamisest. See võib tähendada, et kuus aastat pärast seda, kui on selgunud, et mingi idee, millele ma ise ei näinud erilist kasutust, osutub kellegi teise käes kasulikuks, saan ma nõuda nende kaupade turult ärakorjamist, sest väidetavalt on nende tootmiseks kasutatud minu ärisaladust. Samas arvestades, et praeguses maailmas muutub kõik nii kiiresti, siis paari aasta pärast on suure tõenäosusega teadmine, mis mul hetkel on, juba kasutu. Nii pikaks ajaks teema õhku jätmine ei suurenda ühegi ettevõtte jaoks kindlust, et keegi hiljem ei tule väitma, et see just oli tema idee. Ja isegi kui ta ei suuda seda kohtus ära tõendada, saab sellise kohtuvaidluse püstipanemisega siiski tekitada palju ebameeldivusi. Ja see ei tohiks olla asja eesmärk.

Kuivõrd menetlus kestab veel mõnda aega, on võimalik veel protsessi mõjutada ja olen igasuguste kommentaaride, eriti näidete eest ärisaladuste kaitse vallas tänulik. Ja tuletan ettevõtjatele meelde, et kui direktiiv jõuab Eesti õigusruumi ülevõtmiseks, siis on direktiivi sisu muuta juba liiga hilja.

Kaja Kallas
Euroopa Parlamendi liige