18.06.2014

Asi on energias. Järgnev põhineb ühel Euroopa Komisjoni (EK) teatisel „Süsivesinike (näiteks kildagaas) uurimine ja tootmine Euroopa Liidus suuremahulise hüdrofrakkimise teel“ ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) selle kohta koostatud arvamusel.

Meie ühiskond vajab energiat, mis on säästlik ja taskukohane ning millega varustamine on kindel ja usaldusväärne. Suur sõltuvus impordist ja ühest allikast on muu hulgas kiirendanud hindade tõusu ELis. Tehnoloogia areng on aga võimaldanud juurdepääsu ebatraditsioonilistele fossiilkütustele, mille ammutamine oli varem kas tehniliselt liiga keeruline või kulukas. Näiteks USAs annavad ebatraditsioonilise gaasi allikad praegu 60% omamaisest gaasitoodangust, millest kildagaasi tootmine kasvab kõige kiiremini. See omakorda kasvatab odavama USA söe eksporti, eelkõige ELi. Võimalikud maagaasivarud kildakihtides on tekitanud suuri lootusi ka mõnel pool Euroopas. Kildagaas võib asendada rohkem süsihappegaasi tekitavaid fossiilkütuseid, vähendada sõltuvust ELi-välistest energiatarnijatest ning luua töökohti. See omakorda võib tähendada suuremat majanduskasvu ja riigi tulusid. Seepärast tegelevad mõned liikmesriigid aktiivselt kildagaasi uuringutega. Sellel medalil on ka teine külg. Kardetakse, et suuremahuline hüdropurustamine, mida nimetatakse frakkimiseks, võib põhjustada murettekitavaid mõjusid inimeste tervisele ja keskkonnale. Suur osa elanikkonnast tunnetab, et kildagaasiga seotud tegevuste puhul ei ole piisavalt kohaldatud ettevaatusabinõusid ega konsulteeritud üldsusega. Mõned liikmesriigid on otsustanud hüdrofrakkimise keelata või kehtestada selle suhtes moratooriumi. Nüüd siis asus EK teemat käsitlema ja töötas välja raamistiku ebatraditsiooniliste süsivesinike ohutuks ja turvaliseks kaevandamiseks ELis.

Komisjoni eesmärgid
Euroopa Komisjoni eesmärgiks on:
– tagada, et neil liikmesriikidel, kes tahavad mitmekesistada energiavarustust ja parandada konkurentsiolukorda, oleks võimalik teha seda ohutult ja tõhusalt;
– tagada selgus ja prognoositavus nii turul osalevatele ettevõtjatele kui ka kodanikele, kaasa arvatud uurimisprojektide jaoks; ning
– võtta täiel määral arvesse kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning kliima- ja keskkonnariskide ohjamist, sealhulgas vastavalt üldsuse ootustele ka tervise seisukohalt.

Võib öelda, et EK on asunud täiendama ELi õigustikku esitades (teatise ja soovitused) miinimumpõhimõtted süsivesinike uurimiseks ja tootmiseks suuremahulise hüdrofrakkimise meetodil. Selle eesmärgiks on teha kõnealuste ressursside arendamine ohutuks ja turvaliseks ning soodustada võrdsete võimaluste loomist sellele tööstusharule. Praegu saadaolevate andmete kohaselt näib kildakihtidest maagaasi tootmine Euroopas teiste mittetraditsiooniliste fossiilkütustega võrreldes olevat kõige suurema potentsiaaliga. Tehnoloogiliselt kättesaadavad kildagaasi varud on hinnanguliselt 16 triljonit kuupmeetrit, mida on palju rohkem kui kinnisgaasi varusid (3 triljonit kuupmeetrit) või kivisöekihtides leiduva metaani varusid (2 triljonit kuupmeetrit). Uurimisprojektide edasi arenedes saadakse täiendavaid teadmisi kildakihtidest ja muudest ebatraditsioonilistest gaasi ja õli allikatest pärit majanduslikult tagasisaadavate ressursside kohta.

Kildagaasi tootmine võib anda suure impordisõltuvusega liikmesriikidele võimaluse mitmekesistada oma energiaallikaid ja parandada varustuskindlust. Kasuks tuleks isegi mõõdukas gaasihinna langus või hinnatõusu ärahoidmine. Kildagaasiga seotud tegevused võivad tuua otsest või kaudset kasu näiteks piirkondlike investeeringute kaudu taristusse, otseste ja kaudsete tööhõivevõimaluste kaudu ning maksudest, lõivudest ja litsentsitasudest tulenevate avaliku sektori tulude kaudu. Miinuspoolele jääb aga see, et kildagaasi ammutamine toob kaasa üldiselt suurema ökoloogilise jalajälje võrreldes traditsioonilise gaasiga. Puurkaevud peavad olema sügavamad, puurimine toimub peamiselt maismaal ja hõlmab palju suuremat maa-ala. Kuna kildagaasi puurkaevude tootlikkus on üldiselt madalam kui tavapäraste puurkaevude oma, on lisaks sellele vaja puurida rohkem kaeve. Mõned neist riskidest ja mõjudest võivad olla piiriülesed, näiteks vee- ja õhusaaste puhul.

Komisjon soovitab
Keskkonnariskid ja nendega kaasnevad terviseriskid on pannud inimesi muretsema, põhjustanud sealhulgas ka otsest vastuseisu kildagaasi projektidele. Seetõttu kutsub EK oma soovituses liikmesriike üles tagama eelkõige järgmist:
• tuleb läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine enne litsentside andmist süsivesinike uurimiseks ja/või tootmiseks, kui sellega eeldatavalt kaasnevad suuremahulise hüdrofrakkimise toimingud;
• tuleb teha tegevuskohast lähtuv riski kirjeldamine ja hindamine nii maa-aluse piirkonna kui ka maapealse pinna kohta;
• tuleb teha lähteolukorra aruanne (milles käsitletakse näiteks vee, õhu, seismilisuse olukorda), et luua võrdlusalus edasiseks järelevalveks või vahejuhtumite jaoks;
• tuleb üldsusele teada anda igas puurkaevus suuremahulisel hüdrofrakkimisel kasutatud vedeliku koostis ja reovee koostis, lähteolukorra andmed ja järelevalve tulemused;
• puurkaev peab olema nõuetekohaselt isoleeritud ümbritsevatest geoloogilistest kihtidest, eelkõige selleks, et vältida põhjavee saastamist;
• pihkumine (gaaside vabanemine atmosfääri) peab piirduma kõige erakorralisemate tööohutusjuhtudega, tõrvikpõletamine (gaaside kontrollitud põletamine) peab olema minimeeritud ja gaas tuleb koguda selle edasiseks kasutuseks (nt kohapeal või gaasijuhtmete kaudu).

Üldsuse kaasamise hõlbustamiseks asutab EK ebatraditsiooniliste süsivesinike kaevandamise Euroopa teaduse ja tehnoloogia võrgustiku, mis ühendab spetsialiste tööstusest, teadus- ja akadeemilistest ringkondadest ning kodanikuühiskonna esindajaid. Algatuse „Horisont 2020” tööprogrammis aastateks 2014–2015 on teatatud edasistest teadusuuringutest kildagaasi uurimise ja kasutamisega kaasnevatest keskkonnamõjudest ja -riskidest aru saamiseks, nende ärahoidmiseks ja vähendamiseks. Liikmesriike kutsutakse üles kohaldama soovituse põhimõtted kuue kuu jooksul ning alates 2015. aastast teavitama igal aastal EKd vastuvõetud meetmetest. Komisjon jälgib rakendamist ja koostab avaliku tulemustabeli liikmesriikides valitseva olukorra võrdlemiseks ning annab 18 kuu pärast hinnangu selle poliitika tõhususele. Lõpetuseks aga pealkirjas esitatud küsimus: kas see teema on ka meil asjakohane?

Reet Teder
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja EMSKs

04.06.2014

Euroopa Liidu tulevikust ja võimalikest arengutest räägitakse viimasel ajal palju. Täiesti selgelt on siin nii isikutel, ettevõtetel, institutsioonidel kui riikidel omad seisukohad. Järgnevalt tutvustan mõningaid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) ettepanekuid ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks.

Ettepanekud on suunatud eelkõige majandus- ja rahaliidu tugevdamisele. Esimese sammuna soovibki EMSK tugeva majandus- ja rahaliidu väljakujundamist, mis tugineks järgmistel sammastel:
• rahandus- ja finantssammas, sh ELi juhitav täieõiguslik pangandusliit, et luua üleeuroopaline kapitaliturg, kaitstes samas maksumaksjaid liigse riskimise ja kontrollimatu maksejõuetuse eest;
• majandussammas, mille raames võetakse arvesse liikmesriikide üha suurenevat omavahelist sõltuvust nii makro- kui ka mikrotasandil, et tugevdada otsustusprotsessi majanduspoliitikas,
• sotsiaalsammas, et võtta asjakohaselt arvesse majanduslike kohanduste sotsiaalseid tagajärgi;
• poliitiline sammas, sh suurem vastutus ja demokraatlik õiguspärasus, et parandada usaldusväärsust ja usaldust.
Euroopa järgmise õigusloomeperioodi tegevuskavas tuleks koheselt allkirjastada ja rakendada tõeline majanduskasvu, tööhõive ja stabiilsuse pakt, et edendada majanduse taastumist ja luua tingimused võla tagasimaksmiseks (Euroopa New Deal). See kava peaks sisaldama vähemalt järgmiseid punkte:
• Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi emiteeritavad eurovõlakirjad (osaliselt juba käivitatud projektivõlakirjadega), suurendamata riikide võlakoormust. Võlakirjade eesmärgiks on rahastada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ja projekte taristu-, tervishoiu-, haridus-, linnauuendus- ja keskkonnasektorites ning üleeuroopaliste võrkude valdkonnas. Sellised Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi sihipärased meetmed on signaal, et EL on aktiivselt võtnud endale kohustuse parandada erainvesteeringute finantskeskkonda.
• Liikmesriikide avaliku sektori investeeringud, sh sotsiaalsesse sektorisse, et täiendada ELi avaliku sektori investeeringuid ühiste kokkulepitud parameetrite süsteemi kaudu, mis peaks koos õigete struktuurireformidega edendama ka erainvesteeringuid.
• Kokkuhoiupoliitika leevendamine või ajutine peatamine kriisi ajal, sest kokkuhoiupoliitika on majanduslanguse, nõudluse vähenemise ja töötuse suurenemise üks peamisi põhjusi ning on majanduse taastumist edasi lükanud. Teisisõnu tuleb tagada üleminek üksnes kokkuhoiult ühistele reformidele, mis võimaldavad jätkusuutlikku majanduskasvu, töökohtade loomist ja suuremat tootlikkust.
• Majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas kokkulepitud lisameetmed, mis kaasatakse esimese ja teise majanduse juhtimise paketi ja fiskaalkokkuleppe rakendamisse.
• Euroopa poolaasta parem rakendamine. Teel majandusliidu poole on nelja aasta eest algatatud Euroopa poolaastal asendamatu roll liikmesriikide majanduse lähenemises ja kohandamises. Seda tuleb õigesti rakendada ning see peaks olema läbipaistvam ja nõuetekohaselt teatavaks tehtud. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus ja osalus tuleb tagada nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil.
• Asjakohane vastavus riiklike reformikavadega. Juhtimine on äärmiselt tähtis. Eriti see, kuidas riiklikud ametiasutused selles suunas töötavad ning selgelt tuleks esile tõsta seda, milliseid muudatusi vajaduse korral nõutakse. Kõik sidusrühmad peaksid läbi vaatama riiklike reformikavade elluviimise, sh riiklike ametiasutuste kvaliteedi aspektist ja Euroopa Komisjon peaks nende elluviimist hoolikalt jälgima.
• Liikmesriikide täielik vastutus. Poolaasta protsess on praeguses vormis ikka veel liiga tehnokraatlik, mis pärsib selle elluviimist. Protsessi tuleks kaasata riikide parlamendid, kes poolaastat põhjalikult arutaksid, samuti sotsiaalpartnerid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid.

Rahanduspoliitikas tuleb täiendada Euroopa Keskpanga pädevust, et viia see võrdsele tasemele teiste, väljaspool Euroopat ning Euroopas väljaspool ELi ja euroala asuvate keskpankade pädevusega. See võimaldaks Euroopa Keskpangal muu hulgas toimida viimase instantsi laenuandjana ja võrdse osalisena rahvusvahelistes foorumites, arvestades samas ka panga täielikku autonoomiat. Euroopa Keskpangale tuleb tagada täielik suutlikkus võimaliku likviidsuskriisi ärahoidmiseks. EMSK peab õigeks riikide makro- ja mikromajandusliku taseme ühtlustamist. Selleks tuleks lähendada riikide majandussüsteeme, sh maksusüsteeme.Ka kasutades solidaarsusvahendit (st teatavat hüvitusfondi). Isegi kui see nõuab aluslepingu muutmist, saab sellest vahendist ilmselt keskpikas perspektiivis majandusliku hüvitamise mehhanism, et tasakaalustada euroala riikide majanduslikke erinevusi ja nad majanduslikult integreerida. See võiks lõpuks saada euroala ühiseelarve osaks. Sel eesmärgil võiks kasutada ka struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi.
Makro- ja mikromajanduslikus poliitikas on vaja euroala jaoks ühist otsustamise meetodit poliitilistes põhiküsimustes. Euroala ei saa endale lubada ühise rahaga jätkamist, säilitades samal ajal liikmesriikide eraldiseisvad majanduspoliitikad. Seetõttu tuleb need integreerida, muu hulgas ka Euroopa Keskpanga töö hõlbustamise nimel.

Ümberjaotusmehhanism asümmeetriliste šokkide korral
Vastutuse põhimõtet (mitte ainult riikide vaid ka kodanike) ei tohi lahutada solidaarsuse põhimõttest. Seetõttu tuleks piiratud ajaks võtta kõige haavatavamate elanikerühmade heaks konkreetsed meetmed. See vastutus hõlmab kõiki kodanikke ja riike.
Samamoodi tuleb hakata liikuma euroala asjakohase oma eelarve suunas, mis oleks kõigile ühiste eeskirjadega. See on ainuke viis minna üle ühisele fiskaalpoliitikale ja leevendada edaspidi ette tulevaid šokke. Selle rahastamise võib ette näha näiteks sihipärase maksuga, finantstehingumaksuga (tingimusel, et see laieneks kogu euroalale), süsinikumaksuga või ajutiselt maksebilansi ülejäägist, mis ületab 6 %, ning lõpuks ühiste võlakirjade emissiooniga.

Riigivõlg
Tuleks luua mehhanism, mis riikide vastutust võlakohustuste eest ära võtmata, ei jätaks seda finantsspekulatsioonide meelevalda. Riigivõlga võiks hoida järk-järgult konverteerituna maksimaalselt kuni 60% osani või 60% ületavas osas konsolideeritud võla kontol ja seda teenindaksid proportsionaalselt eri liikmesriigid. Teise võimalusena võiks valitsusvahelise lepingu abil luua euroala ajutise ühise lühiajalise riigivõlakirja fondi, mis võimaldaks emiteerida euroala lühiajalisi võlainstrumente ja kaotaks seega euroala valitsuste likviidsuskriisi riski.

Nagu näha liigutakse kõigi nende ettepanekutega ühes suunas – ühtse(ma) Euroopa Liidu poole. Silmapiiril on paistmas föderatiivne Euroopa Liit.

Reet Teder
Eesti Kaubandus–Tööstuskoja esindaja EMSKs