Uus energiamärgistuse raamistik: Plussid maha!
Need plussid, mis kaduma peavad, on plussmärgid (+) toodete energiamärgistusel ja nende kadumist nõuab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (veel ettepanek), millega kehtestatakse uus energiamärgistuse raamistik. Uus määrus, mida alljärgnevalt lühidalt tutvustan, kavatsetakse kehtestada kehtiva direktiivi (2010/30/EL) asemel. Seda plaanitakse kohaldada järgmise aasta (2017) 1. jaanuarist ja tegu on, nagu nimigi ütleb, õigusliku raamiga, millele lisanduvad veel konkreetsemad õigusaktid. Tegelikult tähendab see „uus“ hoopis tagasipöördumist vanemat tüüpi märgistuse ehk tähtede kasutamise juurde.
Energiaklasside eristamiseks kaotatakse plussmärgid (+)
Uus energiamärgistuse raamistik on normatiivselt ühtne ökodisaini direktiiviga (2009/125/EÜ). Energiamärgistuse raamistiku õiguslikuks vormiks on valitud määrus. See peaks lihtsustama õigusraamistikku ja tagama selles sisalduvate põhimõtete ühtse kohaldamise ja jõustamise kogu EL-is.
Miks üleüldse märgistuse muutmise kallale asuda? EK on selle vajaduse põhjenduseks toonud erinevaid argumente, mille hulgas ei ole raha, kuigi tarbijate valmisolek teatud juhtudel rohkem maksta ei ole sugugi tähtsusetu. Põhiliste põhjustena on nimetatud vajadust tarbijate jaoks märgistust lihtsustada ja muuta selgemaks ning kõrgeid energiaklassiga tooteid on väga palju.
EK teebki ettepaneku pöörduda tagasi eelneva astmestiku juurde, mis ulatub A-st G-ni ning muuta seega kõikide praegu turul olevate toodete klassifikatsiooni. Energiaklassid A ja B jäetakse vabaks, et vältida kõrgete energiaklasside kohest küllastumist. Integreerimise ja täiendamise eesmärgil nähakse märgistusel ette ka rohelisest punaseni ulatuva värviskaala kasutamine toodete suurema või väiksema energiatõhususe näitamiseks.
Veel on muudatuste toetuseks esitatud järgmisi väiteid (pärinevad ettepaneku seletuskirjast): EK leiab, et konkurentsivõime ja tarbijate nõudluse kõrval on energiamärgistus üks peamine innovatsiooni soodustaja; mida rangemad on nõuded kõrgematele klassidele, seda parema võimaluse annavad need ettevõtjatele oma tooteid positiivselt eristada, soodustades seeläbi innovatsiooni.
Eelduste kohaselt võimaldab energiamärgistuse ja ökodisaini direktiivi rakendamine säästa 2020. aastaks 175 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergiat aastas. See tähendab 19% suurust kokkuhoidu võrreldes asjaomaste toodete praeguse energiatarbimisega. Kõnealused meetmed aitavad saavutada peaaegu poole 2020. aastaks kehtestatud eesmärgist suurendada energiatõhusust 20%. Maagaasi ja kivisöe puhul väheneb sõltuvus energiaimpordist vastavalt 23% ja 37%.
Prognooside kohaselt säästavad seni kehtestatud ökodisaini- ja energiamärgistusmeetmed kommunaalmaksete vähenemise kaudu toodete lõpptarbijatele 2020. aastaks kokku 100 miljardit eurot aastas.
Kuigi nõuete täitmise ja märgistamise kulud kannab esialgu tootja, kantakse need seejärel edasi lõpptarbijale (kodumajapidamistele ja teistele ettevõtjatele), kes saavutavad tänu väiksemale energiatarbimisele kulude kokkuhoiu, mis kaalub oluliselt üles esialgsed ostukulud. Üksikasjalikud andmed kogu EL-i kohta ei ole aga kättesaadavad. Näiteks Suurbritannia puhul on tulude ja kulude hinnanguline suhe 3,8.
Disainimuudatus, mille kohaselt A klassist kõrgemate energiatõhususklasside näitamiseks kasutatakse täiendavaid plussmärke, ei ole suurema energiatõhususega toodete ostmiseks motiveerimisel nii tõhus kui algne skaala (A–G). Kuigi tarbijauuringud näitavad, et uus märgistel kasutatav skaala on tarbijatele arusaadav, on see vähendanud nende valmidust maksta suurema energiatõhususega toodete eest kõrgemat hinda, sest A+ ja A+++ klassi vaheline erinevus ei ole tarbijate jaoks nii motiveeriv kui erinevus C ja A klassi vahel. Paljude toodete puhul energiamärgistuse madalama klassiga tooted puuduvad, sest ökodisaini meetmetega on väiksema energiatõhususega mudelid keelatud ja tootjad on reageerinud tehnoloogia arengule, valmistades üha energiatõhusamaid tooteid. Ilma täieliku võrdluseta skaalal A–G ei ole märgis tarbijate jaoks nii asjakohane.
Halduskulude seisukohast on kogukulu, mida kannavad edasimüüjad kõikidel toodetel kõikide märgiste uutega asendamise tõttu, EL-is tervikuna kümne aasta jooksul hinnanguliselt 10 miljonit eurot. Tootjate puhul hinnatakse sama kulu 50 miljonile eurole kümne aasta jooksul. Kokku moodustab see kulu 2 eurosenti iga märgistust kandva müüdud toote kohta.
Tootjatele lisanduvad uued kohustused
Määrusega nähakse ette toodete andmebaasi loomine turujärelevalve tõhustamiseks. Tootjaid kohustatakse sellesse andmeid sisestama. Praegu peavad ettevõtjad sellise teabe esitama riikliku turujärelevalveasutuse nõudel. Sel põhjusel leiab EK, et lisakulutused ettevõtjatele peaksid olema minimaalsed. Toodete registreerimise halduskulu kogu tööstussektoris on hinnanguliselt 1,5 miljonit eurot aastas ehk umbes 0,5 eurosenti müüdud toote kohta. Toodete registreerimise nõudest tulenev tegelik kulu on aga väiksem või seda ei olegi, sest tootjad ei pea enam hoidma tehnilisi dokumente turujärelevalveasutuste jaoks kättesaadavana viis aastat pärast toote tootmise lõpetamist.
Määrusega nähakse ette kuus kuud kestev üleminekuperiood, mille jooksul praegu müügil olevad tooted omavad kahekordset märgistust. Selles etapis peavad ka liikmesriigid korraldama kampaaniaid tarbijate teavitamiseks uuest märgistussüsteemist. Konkreetsemalt aga nähakse määruse ettepanekus märgiste asendamist ette järgmiselt. Muudetud klassifikatsiooniga märgist käsitlev õigusakt avaldatakse ja see jõustub 20 päeva hiljem. Sellega kehtestatakse sellised energianõuded, et ükski praegu turul olev toode ei jääks kõrgematesse energiaklassidesse, eesmärgiga õhutada tehnoloogia arengut ja innovatsiooni ning võimaldada üha energiatõhusamate toodete tunnustamist. See õigusakt sisaldab kindlat kuupäeva, mil n-ö vanad märgised tuleb asendada muudetud klassifikatsiooni märgisega („asendamise kuupäev”).
Kuue kuu jooksul pärast selle õigusakti jõustumist, kuid enne asendamise kuupäeva, asetavad tarnijad muudetud klassifikatsiooniga märgise koos olemasoleva märgisega toote kasti.
Asendamise kuupäeval peavad edasimüüjad asendama kõikide kauplustes müüdavate toodete vana märgise uuega. Kõikide märgiste uutega asendamiseks on neil aega üks nädal.
Selliste toodete jaoks, mis olid kaupluses juba enne kuuekuulise üleminekuperioodi algust, peavad edasimüüjad hankima tarnijalt uue märgise (selle võib teha kättesaadavaks ka elektrooniliselt, võimaldades seda tarnijate veebisaitidelt alla laadida). Järgmine energiamärgistuse raamistiku hindamine kavandatakse kaheksa aasta pärast, kuid märgistused vaadatakse läbi iga viie aasta tagant.
Toodete andmebaasi tuleb esitada alljärgnev teave.
Avalikult kättesaadav teave toote kohta:
– tootja või tarnija nimi või kaubamärk;
– mudelitähis(ed), sealhulgas kõigi samaväärsete mudelite tähised;
– märgis elektroonilisel kujul;
– klass(id) ja muud märgisel esitatud parameetrid;
– tootekirjeldus elektroonilisel kujul.
Nõuetele vastavust käsitlev teave, mis on kättesaadav üksnes liikmesriikide turujärelvalveasutustele ja komisjonile:
– kohaldatava delegeeritud õigusakti kohased tehnilised dokumendid;
– katsearuanne või sarnane tehniline tõendusmaterjal, mis võimaldab hinnata vastavust kõigile kohaldatavas delegeeritud õigusaktis sätestatud nõuetele;
– tarnija nimi ja aadress;
– tarnija esindaja kontaktandmed.
Reet Teder
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees
