Eesti nagu kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesriikide hoonete energiatõhususe regulatsioon on üles ehitatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu hoonete energiatõhususe direktiivile 2010/31/EL (edaspidi EPBD). EPBD on osa Euroopa Liidu kliimamuutustega võitlemise poliitikast. Vastavat strateegiat väljendatakse koondnimetusega 20-20-20. Lahti kirjutatuna sisaldab see kolme eesmärki, mis tuleb Euroopa Liidus saavutada 2020. aastaks: kasvuhoone heitgaaside vähendamine 20% võrra; 20% toodetud energiast põhineb taastuvatel energiaallikatel; ELi energiatarbe vähendamine 20% võrra.
Ehitussektori roll
Hoonete energiakulud moodustavad 40% ELi energia kogutarbimisest (Eestis koguni 50%) ja selle tõttu lasub ehitussektoril oluline kohustus 20-20-20 eesmärkide saavutamisel. Põhilisteks vahendid, millega vastavad ülesanded täidetakse, on energiasäästike ehituslahenduste juurutamine ja taastuvenergiaallikatest toodetud energia kasutamine. Nimetatud meetmed aitavad lisaks 20-20-20 eesmärkidele tagada ka energeetilist julgeolekut, energiavarustuse kindlust, innustavad rakendama innovatiivseid lahendusi ning soodustavad Euroopa Liidu majandusruumi säästvat ja efektiivset arengut.
Direktiiviga kehtestatakse metoodika energiatõhususe miinimumnõuete määramiseks ning üldised põhimõtted, mille alusel regulatsioon üles ehitatakse. Selle alusel kehtestab iga liikmesriik kohapealsetele oludele vastavad energiatõhususe miinimumnõuded. EPBD eeldab, et energiatõhususe miinimumnõuded kehtestatakse kulutõhusatena. Nii tagatakse hoone planeeritud kasutusaja jooksul parim alginvesteeringu ja püsikulude suhe, mille tõttu on energiatõhususe miinimumnõuded hoone omaniku või rentniku jaoks majanduslikult põhjendatud. EPBD metoodikale vastavad energiatõhususe miinimumnõuded jõustusid Eestis 2013. aastal.
Energiatõhususe miinimumnõuded Eestis
Eesti hoonete energiatõhususe miinimumnõuete regulatsioonile on iseloomulik, et ranged nõuded on kehtestatud üksnes summaarsele energiakasutusele. Seega ei dikteeri määrused seda, milliseid ehitustooteid võib kasutada. Oluline on nõuded täita piirete ja tehnosüsteemide koostöös, mitte komponentide kaupa. Samuti on iseloomulik, et energiatõhususe piirmäärad on seotud energiamärgise klassidega. A-klassile vastavate liginullenergiahoonete (edaspidi nZEB) energiatõhususe piirmäärad sätestati juba 2013. aastal. Nii on läbipaistev ja selge siht sätestatud juba 2013. aastal. Erinevalt mitmetest teistest liikmesriikidest puudub Eestis nZEBi puhul range nõue kohapeal toodetud taastuvenergia osakaalule. Selle asemel on A-klassi nõue määratud eeldusega, et seda on majanduslikult mõistlik saavutada lokaalse taastuvenergia tootmise süsteemi väljaehitamisega.
Tulevased sammud energiatõhusa ja kvaliteetse hoonefondi saavutamisel
EPBD seab väga selged sihid tulevikuks. Üks olulisemaid nendest on 2021. aastal jõustuv üleüldine nZEB tasemele vastav energiatõhususe miinimumnõue, kusjuures avaliku sektori hoonetele rakendub see kaks aastat varem. Kui 2011. aasta prognoosid jäävad kehtima, liiguvad energiatõhususe miinimumnõuded 2018. aastaks ühe energiamärgise klassi jagu edasi. Seega saab uusehitistel C-klassi asemel kohustuslikuks energiatõhususe klass B. Üleminekut uutele nõuete toetavad regulatsioonis tehtavad täiendused, mille kohaselt täpsustatakse ja diferentseeritakse energiakandjate kaalumistegureid, täpsustatakse energiatõhususarvutuste metoodikat ja töötatakse välja erandid nZEB nõudele.
Täpne regulatsioon on üksnes esimene samm, et nZEBst saaks reaalsus meie hoonefondis. Kasutajate kasvanud ootused ja teadlikud omanikud on tõstnud ehitiste tehnilise keerukuse taset. Erinevate osapoolte ootuste täitmine eeldab planeerijatelt, arhitektidelt, projekteerijatelt ja ehitajatelt koostööd ning teadmistepõhist lähenemist, kogu hoone elukaare jooksul. Nimetatud kriteeriumite saavutamise eelduseks on ehitusprotsessi kaasatud osapoolte erialane kompetentsus ning koostöövõime, mis ulatub töölise tasemest kuni erialaekspertideni. Seetõttu tuleb vastavate omaduste arendamisega tegeleda pidevalt, nii uute professionaalide väljaõpetamisel kui ka olemasolevate ekspertide täiendõppe käigus.
Täiendavad võimalused tulevaste sammude realiseerimiseks
Oleme näinud mitmete majandusharude näitel, kuidas kaasaegsete tehnoloogiate kasutusele võtmise järel on võimalik ületada täna harjumuspäraseks saanud tõkked ning luua täiesti uusi võimalusi. Viimastel aastatel on nii Eesti era- kui avalikus sektoris jõuliselt rakendunud digitaalse ehitusinformatsiooni mudeli kasutamine. Digitaalsed tehnoloogiad soosivad energiatõhusat ehitamist, ehitusprotsessi tootlikkuse tõusu ja ehitiste kvaliteedi paranemist. Samuti on lihtsustatud erinevate ehitusprotsessi osapoolte koostöö. Tänu Eesti ühiskonna paindlikkusele ja innovatsioonivõimele kujundavad digitaalsed tehnoloogiad ümber ehitussektoris valitsevat kultuuri ning värskendavad sektori mainet. Uue aja töömeetodid võimaldavad meil ühiselt luua looduslikult ning majanduslikult säästva keskkonna, milles elamine on nauditav.
Margus Tali
MKMi ehitus- ja elamuosakonna nõunik
Kaasautorid Virgo Sulakatko ja Ivo Jaanisoo (MKM)
