EL on usin reguleerija. Hulgaliselt on vastu võetud kõikvõimalikke direktiive ja määrusi. Kuidas on aga lood nende toimimisega? Sellele küsimusele soovis vastust saada EMSK (Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee), kes asus uurima, kuidas kodanikuühiskonna organisatsioonid (ettevõtjate esindajad, tarbijate esindajad, akadeemilised ringkonnad) EL liikmesriikides tajuvad ja kogevad ELi tarbijakaitse- ja turundusõiguse rakendamist.
EMSK uuris Prantsusmaal, Leedus, Portugalis ja Kreekas järgmiste direktiivide toimimist: direktiiv 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohta, direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja garantiide kohta, direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ja direktiiv 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta. Eelkõige vaadati, kas direktiivide eesmärgid on saavutatud (tulemuslikkust), millised on direktiividega kaasnevad kasu ja kulud (tõhusust), kas õigusraamistikus on lünki, vasturääkivusi ja/või kattuvaid elemente (sidusust), kas õigusraamistik lahendab peamised probleemid, mida praegu kogetakse (asjakohasust), kas Euroopa Liidu tegevus annab lisaväärtust (ELi lisaväärtust).
Saadud tulemuste põhjal jõuti järgmiste järeldusteni ja koostati teabearuanne, mida siinkohal lühidalt tutvustan.
Tõhusus
Õigustik vastab teatud miinimumnõuetele, reguleerides tarbijate ja ettevõtjate vahelisi lepingulisi suhteid kokkuleppepõhiselt ja õiglaselt. Vajaduse korral tuleb seda siiski täiustada. Arvestades turutingimuste pidevat muutumist, tuleb õigustikku regulaarselt ajakohastada.
Arvati, et enamik ettevõtjaid järgib seadust (üksnes 14,3% vastanutest pidas seaduse järgimise määra madalaks). Kui seda ei tehta, on selle põhjuseks peamiselt infopuudus ja raskused seaduse tõlgendamisel. Siiski tajutakse telekommunikatsiooni, finantsteenuste ja digitaalteenuste osutajate sektoris teatud ettevõtjaid vaikimisi õigusrikkujatena. Vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismid on kas uued või alles väga harvad, ega kata kõiki liikmesriike. Seetõttu, kuni need muutuvad tulemuslikuks ja tõhusaks, on tarbijate jaoks kohtuasja algatamine ainus tõhus viis kahju eest hüvitise saamiseks, ent see on kulukas, aeganõudev ja ebakindel protsess.
Tulemuslikkus
Pädevad riigiasutused, kes vastutavad regulatsioonide rakendamise ja täitmise eest, ei ole mõnikord piisavalt tõhusad, ega suuda tagada koordineerimist nende ja samu ülesandeid täitvate horisontaalsete või sektoripõhiste ametiasutuste vahel.
Juriidiline oskussõnavara on vahel segane või keeruline, tarbijatele ning väike- ja mikroettevõtjatele raskesti mõistetav. Seega tuleb ELi sätteid ja nende ülevõtmisakte lihtsustada ja kodifitseerida. Sidusrühmad tunnevad üha enam vajadust n.-ö. tõlkida juriidilised tekstid tavakeelde. Nii sidusrühmade ühendused kui ka kutse- ja tarbijaühendused võivad seda küll teha, ent see on kulukas ja aeganõudev. Tarbijaorganisatsioonid vajavad selleks rahastamist.
Sidusus
ELi sätteid ja nende ülevõtmisakte tuleb lihtsustada ja kodifitseerida. Samuti tuleb neis rohkem arvestada tarbijate ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate huvidega. Selles protsessis tuleb arvesse võtta kattuvusi või vasturääkivusi ning astuda samme nende kõrvaldamiseks.
Asjakohasus
Asjakohane ja mõistetav teave on jätkuvalt vajalik, arvestades, et selle eesmärk on tarbijaid, ettevõtjaid ja nende töötajaid nende õigustest ja kohustustest teavitada. Liigne teave aga kahjustab info mõistmist.
Õigustiku läbivaatamise korral peaks komisjon arvestama tegelikku olukorda kohapeal, eelkõige seoses internetipõhise ja piiriülese tarbimisega, ning uusi turusuundumusi ja majandusmudeleid, suurendama vahetut suhtlust ja teabevahetust asutustega, kes kaitsevad tarbijate õigusi liikmesriikides.
ELi lisaväärtus
Isegi, kui enamik ettevõtjaid kaldub eelistama õigusaktide maksimaalset ühtlustamist ja madalat kaitsetaset, nõuavad teised jällegi minimaalset ühtlustamist. Tarbijad omakorda pooldavad kas minimaalset ühtlustamist või siis maksimaalset ühtlustamist regulatsioonide kaudu, millega nähakse ette kõrget kaitsetaset. Üldiselt ollakse ühel nõul, et tarvis ei ole mitte ainult rohkem tarbimisalaseid õigusakte ja tarbijate õigusi puudutavaid teavituskampaaniaid, vaid samuti ja iseäranis arendada tarbijate õigustega seotud haridustegevust, mis peaks algama juba koolis ja kestma kogu elu vältel.
Tarbijad ja ettevõtjad on valmis korraldama asjaomaseid kampaaniaid, kuid selleks vajavad nad Euroopa Liidu rahalist toetust. Sama kehtib koolitusprogrammide puhul, mis samuti olema elukestvad ning suunatud mitte üksnes sidusrühmadele, vaid ka ametnikele, kohaldamise eest vastutavatele ametiasutustele, reguleerivatele asutustele ja kohtunikele. Teabekampaaniaid ei tohiks usaldada asutustele, millel puudub kokkupuude turu- ja tarbijaprobleemidega. Need tuleks eelistatult määrata tarbija- või kutseorganisatsioonidele.
Ülitähtsaks peetakse vajadust tõhusa kollektiivse õiguskaitse järele Euroopa Liidu tasandil. Ent tarbijaühendused ei saa endale lubada menetluskulude tasumist tarbijate huvide esindamisel.
Kokkuvõtliku järeldusena võib märkida, et direktiivide ülevõtmine on hinnatud vastuvõetavaks, välja arvatud teatud ülereguleerimise juhtudel. Peamised probleemid tekivad rakendamise ja kohaldamise järelevalve etappides.
Sidusrühmade vahel, olgu tegemist kas ettevõtjate või tarbijatega, ei ole üksmeelt selle suhtes, kuidas oleks kõige parem ühtlustada ELi õigustikku tarbijakaitse valdkonnas.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata väike-, mikro- ja nanoettevõtjatele. Ei ole leitud üksmeelt küsimuses, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleks juhul, kui nad toimivad lõppkasutajatena, anda samad õigused nagu tarbijatele või peaks neil olema õigusaktide ülevõtmise korral eristaatus.
Seda küsimust kaalub ka Euroopa Komisjon.
Reet Teder
Eesti Kaubandus–Tööstuskoja esindaja EMSKis
