ESTONIA

Räägime vahelduseks Hiinast

Alljärgnev tugineb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamustele „Terasetööstus: püsivate töökohtade ja Euroopa majanduskasvu kaitsmine“ ja „Hiinale (kaubanduse kaitsevahendite otstarbel) osutatava võimaliku turumajandusliku kohtlemise mõju peamistele tööstusharudele (ning töökohtadele ja majanduskasvule)“.

 

Kui küsida Brüsselis, mis on praegu (jättes kõrvale Brexiti, pagulased ja kriisi) Euroopa Liidus suurim probleem, võib vastuseks kõlada Hiina. Täpsemalt on kõne all Hiina staatuse võimalik muutmine ja tunnistamine turumajanduslikuks riigiks. Harvanähtavas üksmeeles peavad seda tohutuks probleemiks nii ametiühingud kui ettevõtjad. Mis sellest siis nii väga on ja miks see nii suurt muret põhjustab?

See, kas tegu on turumajandusliku või mitteturumajandusliku riigiga, omab tähendust dumpinguvastaste abinõude kohaldamise võimalikkuse aspektist. WTO eeskirjade kohaselt võib riik kehtestada kolmandatest riikidest pärit toodetele lisaks tariifidele ka dumpinguvastased tollimaksud, kui uurimise käigus selgub, et need tooted tuuakse riiki omamaistest hindadest madalamate hindadega, kahjustades kohalikku tööstust. Kui Hiina ühines 2001. aasta detsembris WTOga, võimaldas ühinemiseks ettenähtud üleminekukord kohelda Hiinat dumpinguvastastes menetlustes mitteturumajandusliku riigina, juhul kui Hiina ettevõtted ei suutnud tõendada, et nad tegutsevad kooskõlas vaba turumajanduse põhimõtetega. Hiina praegune mitteturumajanduslik staatus pakub võimaluse kasutada dumpingumarginaali arvutamiseks võrdlusriigi, mitte omamaiseid, hindu (mis on mitteturumajanduslikus süsteemis riigi sekkumise tõttu sageli kunstlikult madalad).

Mitteturumajandusliku riigi metoodika kasutamist kirjeldatakse Hiina WTOga ühinemise protokolli 15. jaos, kuid sätte 15. punkti a alapunkt ii kaotab kehtivuse 2016. aasta detsembris. See aegumine kohustab Euroopa Komisjoni muutma metoodikat, mille alusel määratakse hindade võrreldavus dumpinguvastastes menetlustes. Seega ollakse kaalumas, kas anda Hiinale turumajandusliku riigi staatus. Paraku avaldaks turumajandusliku riigi staatuse andmine Hiinale ning kaubanduse kaitsevahendite metoodika muutmine väga tugevat mõju ELi tööstusele ja tööhõivele. Tuleb tunnistada, Hiina on maailmamajanduses tugev tegija. Hiinas on viimase 15 aasta jooksul toimunud enneolematu majanduskasv, mis on muutnud ülemaailmset tööstus- ja kaubandusmaastikku. Hiina kasvumudeli alus on olnud investeerimistegevus, mis 2015. aastal moodustas IMF andmetel 46% riigi SKPst. See näitaja ületab investeeringute osakaalu muudes arenenud majandustes, näiteks ELis (19%) ja USAs (20%). Muutuste ulatust ja kiirust on suuresti juhtinud riik. Maailmapank märgib oma aruandes, et riik on sekkunud ressursside jaotamisse ulatuslikult ja otseselt haldus- ja hinnakontrolli, tagatiste, krediidialaste suuniste, finantseerimisasutuste valdava omandiõiguse ja õiguspoliitika kaudu. Hiina kohta võib leida suisa hämmastavaid näiteid. Riigis tarbiti aastatel 2011–2013 6,6 miljardit tonni tsementi, mis on rohkem kui USA tarbimine kogu 20. sajandi jooksul (4,4 miljardit). See tähendab, et kolme aasta jooksul on Hiina kasutanud sama palju tsementi, kui oli vajalik terve USA ülesehitamiseks sajandi jooksul. Niisuguses koguses materjalide tootmiseks väga lühikese aja jooksul arendati välja aga ülisuur tööstuslik võimsus.

Praegu on Hiina majandus aeglustumas. See tähendab, et oluline osa Hiina rasketööstuse toodangust ei leia oma koduriigis tarbijaid. Hiina on küll alustanud oma mudeli muutmist suurema tarbimis- ja teenusekesksema majanduskasvu suunas, kuid näiteks Euroopa Kaubanduskoda Hiinas annab teada, et märkimisväärne ülevõimsus on juba ilmnenud selliste toodete puhul nagu toorteras, alumiinium, tsement, kemikaalid, laevaehitus, rafineerimine, lehtklaas, paber ja papp. Hiina valitsus tunnistab seda ning on otsustanud vähendada toorterase tootmisvõimsust 2020. aastaks 100 miljoni tonni võrra 150 miljoni tonnini ning söetootmist sama ajavahemiku jooksul 500 miljoni tonni võrra. Neist kavatsustest hoolimata on koguvõimsuse vähendamine pikaajaline ülesanne. Tehaseid on suletud ja asendatud, kuid probleem on üksnes kasvanud. Kodumajapidamiste nõudlus ei asenda kunagi tööstuse oma. ELi jaoks oli selle probleemi lahendamine 1980. ja 1990. aastatel pikk ja keeruline protsess ning ka Hiina jaoks puudub kiire lahendus. Seega on ülevõimsuse ja vähese riigisisese nõudluse kombinatsioon viimas ületoodanguni, millele püütakse leida teed rahvusvahelistele turgudele.

WTO andmetel on Hiina 18% osakaaluga suurim toodete eksportija maailmas. See osakaal on alates 2010. aastast kasvanud 20%. 2014. aastal kasvas Hiina eksport 6%, kui ülejäänud maailmas kasvas see 3,5%. Ajavahemikul 2010–2014 oli kasv Hiinas 49%, mis on kaks korda suurem kui ülejäänud maailmas. Eeldatavalt jätkub ekspordi selline kasvutendents vähemasti järgmisel paaril aastal, sest prognoosid näitavad Hiina riigisisese nõudluse vähenemist. Kui Euroopa kaubanduse kaitsevahendid on oluliselt nõrgemad kui ELi kaubanduspartneritel, võidakse praegu Hiinast Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkuleppe osalisriikidesse või Jaapanisse suunduv eksport suunata ELi. See Hiina ekspordipõhine kasvumudel on tekitanud ELi kaubandusbilansis ulatusliku 137 miljardi euro suuruse puudujäägi (2000. aastal oli puudujääk 48,8 miljardit eurot) ning ELi import Hiinast ületab kaks korda ekspordi Hiinasse.

Turumajandusliku staatuse andmisega Hiinale kaotaks EL võimaluse kasutada dumpinguvastaseid meetmeid. Samas ei ole tegemist läbirääkimisprotsessiga, kus tõkked kaotatakse mõlemapoolselt. Hiina ei annaks midagi vastu, samas, kui EL piiraks ühepoolselt oma võimet tasakaalustada konkurentsimoonutust, mis on tingitud Hiina poolt antavast toetusest. EL aga ei saa näiteks konkurentsieeskirjade ja riigiabi reeglistiku tõttu oma terasetööstusi toetada. Ametiühingud kardavad, et Hiinale turumajandusliku staatuse andmisega ja dumpinguvastaste meetmete kadumisega kaoksid Euroopas viimasedki töökohad. Euroopa ettevõtlusorganisatsioonid ei taha ebaausat konkurentsi. Näiteks USAs tehtud uuringud näitavad, et ajavahemikus 1999–2011 kadus Hiina impordi kasvava sissetungi tõttu tööstuses ligikaudu 985 000 töökohta. Eriti on ohus sektorid, millel on Hiina viisaastaku kavades strateegiline tähtsus: alumiinium, jalgrattad, keraamika, klaas, mootorsõidukite osad, paber ja teras. Kui puuduks võimalus algatada dumpinguvastaseid menetlusi, puutuksid kõlvatu konkurentsiga lõpuks kokku muudki sektorid. Kahjuks on Hiina tuntud ka oma intellektuaalomandi õiguste rikkumiste poolest, nii et isegi patentidest ei oleks abi, et hoida innovatiivseid tööstusi ELi territooriumil.

Ka EMSK leiab, et Hiina ei täida turumajandusliku staatuse saamiseks vajalikke kriteeriume ning et turumajandusliku staatuse andmine Hiinale seaks tõsiselt ohtu ELi tööstuse struktuuri ja tootmissektori töökohad. EMSK palub Euroopa Komisjonil, Euroopa Parlamendil ja nõukogul seda arvestada ja edendada rahvusvahelist õiglast konkurentsi kui viisi kaitsta aktiivselt neid töökohti ja Euroopa ühiskonna väärtusi ning suurendada sissetulekut ja jõukust Euroopa Liidus.

 

Reet Teder
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees