Maksustamise puhul ei ole oluline mitte ainult see, kes ja kui palju maksab, vaid ka see, kes saab maksuraha. On üldine ja üldtunnustatud põhimõte, et ettevõtjad maksavad makse kasumi ja väärtuse tekkekohas.
Ettevõtjaid ei tohiks sama tulu eest maksustada aga topelt- või mitmekordselt. Seda ka eri riikides. See on õiglase ja tõhusa maksustamise oluline põhimõte. Üks suuremaid ühtse turu maksutõkkeid ongi topeltmaksustamine. Nii arvab Euroopa Komisjon ja sellega saab ainult nõustuda.
Liikmesriikide erimeelsused selle suhtes, kellel on õigus teatud kasumit maksustada, viivad sageli olukordadeni, kus ettevõtjate ühte tulu maksustatakse kaks korda või enam. Euroopa Komisjoni kõige värskematest andmetest nähtub, et Euroopa Liidus on käimas ligikaudu 900 topeltmaksustamisega seotud vaidlust, mis hõlmavad 10,5 miljardit eurot. Topeltmaksustamise puhul on enamikul liikmesriikidel kahepoolse maksustamise vähendamiseks sõlmitud omavahel kahepoolsed maksustamislepingud ja kehtestatud menetlused vaidluste lahendamiseks. Paraku on need menetlused pikad ja kulukad ning ei pruugi alati alati kokkuleppeni jõuda. Mõningast leevendust pakub Euroopa Liidu vahekohtu konventsioon, ent selle kohaldamisala on piiratud siirdehindadega seotud vaidlustega ning eeskirjade tõlgendamise vastu ei ole võimalik võidelda.
Nüüd ongi Euroopa Komisjon tulnud välja direktiiviga topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus. Direktiiv põhineb kehtival Euroopa Liidu vahekohtu konventsioonil, milles on juba ette nähtud kohustuslik siduv vaidluste lahendamise mehhanism, kuid kohaldamisala laiendatakse praegu hõlmamata valdkondadesse. Selle tulemusena jäävad uue direktiivi kohaldamisalasse kõik Euroopa Liidu siseseid piiriüleseid tehinguid puudutavad ja ärikasumit mõjutavad topeltmaksustamisega seotud vaidlused. Liikmesriikidele nähakse ette konkreetne kohustus saavutada tulemus selgelt kindlaksmääratud tähtajaks. Menetlus on etapiline, esitatud alljärgnevate skeemidena, mis pärinevad direktiivi selgitavast osast.
Esimene on kaebuse etapp.
Sellele järgneb vahekohtumenetlus, mille raames nähakse ette vaidluste lahendamine viieteistkümne kuu jooksul juhul, kui liikmesriigid ei jõudnud kokkuleppele esialgses rahumeelses etapis. Vahekohtumenetlus on kohustuslik ja algab automaatselt.
Kui kokkuleppele ei jõuta, st kui üks liikmesriik eitab kaebuse aktsepteeritavust või vastuvõetavust, kuid teine liikmesriik seda ei tee, toimub uus vaidluste lahendamise protsess.
Vaidluste lahendamise etapi lõpuks võtavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused vastu kohustuslikult siduva lõpliku otsuse. Direktiiv näeb ka ette, et tingimustes, kus liikmesriik ei alusta automaatselt vahekohtumenetlust, on maksumaksjal võimalik taotleda oma riigi kohtult vajalike sammude astumist vahekohtukomitee nimetamiseks, mis teeb siduva lõpliku otsuse kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. Samuti võimaldab direktiiv liikmesriikidele paindlikkust leppida iga juhtumi puhul eraldi kahepoolselt kokku alternatiivsetes vaidluste lahendamise mehhanismides. See peaks lihtsustama lahenduste leidmist mitmepoolsete menetluste puhul, kui käsil olev vaidlus tuleb lahendada mitte ainult Euroopa Liidu tasandil, vaid ka kolmandate riikidega.
Praegu on tegemist ettepanekuga. Millal selline topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanism tegelikkuses rakendub, on raske prognoosida. Liikmesriigid peaksid jõustama direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2017. Üheks komplikatsiooniks võib aga saada osade riikide suhtumine, kes arvavad, et kehtivast konventsioonist juba piisab.
Reet Teder
Kaubanduskoja esindaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees
