Ja mitte ainult enda, vaid ka teiste oma! Just nii mõtisklesin rahvusvahelise noortevahetuse kolmanda päeva pärastlõunal vanapaberi taaskasutamise töötoa ajal, kuulates ruumis olevat aktiivset jutuvadinat. Enam ei olnud võimalik aru saada, mis keeles omavahel suheldi. See ei olnudki tähtis. Mulle tegi rõõmu, et kõik 11 erinevast riigist pärit 18 noort omavahel suhtlesid. See tähendas ainult ühte – grupp toimib.
Olime Saraga loonud edukalt keskkonna, kus eri vanuses, erineva kultuuri- ja sotsiaalse taustaga noored tahtsid, julgesid suhelda. See oli hämmastav, arvestades, et kolmandik osalejatest valdas inglise keelt väga vähesel tasemel. Puudulik keeleoskus on ainult üks paljudest takistustest, veelgi enam pärsivad suhtlemisjulgust vähene enesekindlus, tõrjutus, varasemad negatiivsed kogemused või ka lihtsalt häbelikkus. Lisaks kultuurilised tõekspidamised, eelarvamused, stereotüübid, „nii peab“ ja „nii ei tohi põhimõtted“. Need mõjutavad meie igapäevast suhtlemist, võimaldavad või piiravad uue avastamist ja kogemist. On niipalju erinevaid tegureid, mis võivad ühes rahvusvahelises projektis kaalukaussi saatuslikult ühele või teisele poole kallutada!
Olime kaks päeva keskendunud jää murdmisele, üksteisega tutvumisele, meeskonnatöö ja grupi ühtsuse loomisele. Tasapisi olid välja koorunud osalejate taust ja isiksuseomadused. Tuleb tunnistada, et grupp osutus igast küljest väljakutsuvamaks, kui paberilt esiti paistis. Seda enam oli mul põnev jälgida sel momendil ruumis toimuvat. Tema, kes saabumispäeval vastas ühesilbiliste sõnadega ja oli traumeeritud tõsiasjast, et peab tuba jagama veel nelja teise osalejaga, sädistas nüüd vahetpidamata kõigiga ja läbisegi. Või tema, kes saabudes tundus kõige häälekam ja kõige seltskondlikum, istus nüüd vaikselt nokitsedes ja oma tegevusele pühendudes, ilmselt mõistes, et teistega kontakti loomiseks ei peagi alati koomikut etendama. Või tema, kes endalegi ootamatult on sattunud tähelepanu keskpunkti, sest ta oskab imetabaselt juhendada, kuidas vanast ajalehest fotoraami meisterdada ja kedagi ei tundu absoluutselt huvitavat, milline ta välja näeb, kui vaikselt ta kõneleb või see, et ta on pärit lastekodust. Neil on turvaline olla, olla nemad ise ja avastada kõiki ja kõike uut, mida sellel kogemusel neile pakkuda on. „Jah, just nii see peabki olema!“ tunnustasin ennast vaikselt muheledes.
Teekond oma tee leidmiseni
Just see fenomen mind võluski, kui ma esimest korda 2004. aastal rahvusvahelises noortevahetuses osalesin. Kuidas on võimalik vaid nädalaga luua pinnas tihedate sõprussidemete tekkimiseks? Sellises grupis on kõik väga haavatavas olukorras. Kõik on võõras ja tundmatu. Kuidas on võimalik aidata osalejatel julgeda olla ja suhelda ning ületada oma hirme ja piire? Kuidas seda luua, kuidas seda juhtida?
Vaimustus nähtud juhtimisstiilist ja mitteformaalsetest õpimeetoditest kannustas mind järgnevad kümme aastat. Kuigi kõrghariduse omandasin õigusteaduses ning selle loomuliku jätkuna töötasin igapäevaselt kontoris, alustasin palgatöö kõrvalt igasuviste rahvusvaheliste noorteprojektide, Lions noortelaagrite läbiviimist. Noorte inimeste innustamine ja juhendamine oli tegelikult see, mis mind seesmiselt põlema pani ja tööalast rahuolu pakkus. Kuniks saabus hetk, mil tundsin, et olen valmis, suudan ja tahan end sellele kirele täielikult pühendada.
Teekond selle hetkeni oli olnud pikk, mitmete keerdude ja käändudega, tuues ohvriks nii enda kui lähedalseisvate inimeste „nii peab” elumudeli, öeldes lahti paljudest senistest tõekspidamistest ja käitudes vastupidiselt sellele, mida perekond või ühiskond minult, 30-aastaselt kõrgelt haritud naisterahvalt ootas. Olgugi, et ka praegu ei saa ma öelda, et olen oma teeni jõudnud. Aga vähemalt teeots paistab! Mul on hea meel, et ma leidsin endas julguse muutusteks tänu paljudele headele toetajatele, võimalustele ja ka õnnelikele juhustele.
Toetus ja koostöö viivad edasi
Üks selline võimalus, veidi ka juhus, viiski mind pooleks aastaks „Erasmus noortele ettevõtjatele” programmi raames Lõuna-Itaaliasse VulcanicaMente juurde uusi teadmisi ja kogemusi hankima. VulcanicaMente on neli aastat tegutsenud mittetulundusühing, mille tegevus on suunatud kohalikele noortele rahvusvaheliste noorteprojektide (noortevahetused, koolitused, õppe- ja kultuurivahetusprogrammid, tööpraktika jne) tutvustamisele ja pakkumisele. Ühingut juhivad kaks säravat itaallannat, Sara ja Nunzia, kes innustatuna oma kogemustest erinevates programmides soovisid sama võimaldada ka teistele noortele.
Sotsiaalne ettevõtlus ei ole sealmail veel niivõrd levinud, kuid nende kahe noore naise visioon on selge ja ühene – pakkuda maailma ja enese avastamise võimalust neile, kes elavadki „maailma otsas, saapa kontsa peal” ehk geograafiliselt ja sotsiaalkultuuriliselt üsna suletud piirkonnas. Seda mul oligi võimalus kohapeal igapäevaselt näha ja tunnetada.
Ma õppisin palju selle kohta, kuidas toimetada ühe organisatsiooni köögipoolel, alates sellest, kuidas ja millist programmi kasutada reklaamplakati kujundamiseks, kuni finantsprognooside ja projektiaruannete koostamiseni. Ka seda oli mul vaja näha, et mind veidi idealistlikust maailmaparandamise visioonist n.-ö. maa peale tagasi tuua. Nii, nagu iga ettevõtte puhul, olid ka nende jaoks peamisteks küsimusteks see, kuidas pakkuda sihtgrupile atraktiivseid teenuseid, leida uusi kliente ja tagada ettevõtte finantsiline stabiilsus, ehk jõuda selleni, et nende tegevus oleks jätkusuutlik. Millised oleksid aga lahendused? Olla kannatlik, sihikindel ja uskuda sellesse, mida teed. Kuid neidki lihtsaid tõdesid tuleb õppida ja enesele korduvalt meelde tuletada. Tagasi vaadates oligi meie omavahelise koostöö kõige viljakam vili ehk hoopiski teineteisele toe osutamine ja vastastikune mentorlus. Mina julgustasin neid kasutusele võtma uusi tegevussuundi ja -väljundeid ning nemad mind sellele suurele sammule, oma ettevõtte loomisele, lähemale astuma.
Tahan luua võimaluse teha seda, mida mulle meeldib
Meid sidus ühine kirg ja tahtmine pakkuda teistele midagi, mis innustab ja inspireerib, luua ja pakkuda rikastavaid kogemusi. Seetõttu ei kahelnud ma hetkekski, kui mulle tehti ettepanek kaasjuhendajana läbi viia ülalnimetatud noortevahetust. Olla ise võimeline looma seda fenomeni, millest osalejana olin vaimustunud, oli olnud palju aastaid üks mu suuremaid unistusi ja eesmärke. Usun ja loodan, et see vaimustus kannab mind ka edaspidi oma loodava ettevõtte juures.
Tahan noortele noorsoovahetuste ja koolituste kaudu pakkuda võimaluse enda eneseteadlikkuse arendamiseks ja tõstmiseks, et nad õpiksid tundma enda isiksuseomadusi, saaksid arendada oma võtmepädevusi ja -oskusi ning mõistaksid, millised sisemised väärtused ja soovid neid tegelikult juhivad. Selleks, et teha teadlikum ja iseseisev valik oma tulevase elukutse suhtes. Selleks, et nende tee neid sütitava kire avastamiseks oleks lühem ja vähem konarlikum, kui oli minu tee. Ja muidugi ka selleks, et mina saaksin teha seda, mis mulle meeldib. Oma maailma olen ma juba muutnud, nüüd olen valmis olema toeks teistele.
Doris Reva,
„Erasmus noortele ettevõtjatele“ programmis osaleja
Doris Reva viibis Erasmuse programmi raames 2016. aastal 6 kuud Lecce’s Itaalias. rogramm „Erasmus noortele ettevõtjatele” on üleeuroopaline vahetusprogramm ettevõtjatele, kus osalejad saavad otsida Euroopas uusi turge, koostöövõimalusi ning äripartnereid. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda oli programmis vahetusorganisatsioon kuni 2016. aasta lõpuni. Programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele” rahastab Euroopa Komisjon.
