Jagamismajanduse (mõnikord nimetatakse ka ühistarbimiseks) osatähtsus Euroopa Liidus (EL) kasvab. Praegu on selle maht veel väike, kuid see kasvab kiiresti. Koostööplatvormide ja teenuseosutajate brutotulu ELis oli 2015. aastal hinnanguliselt 28 miljardit eurot. Eelmise aastaga võrreldes käive ELi viies olulises sektoris (majutus (lühiajaline üürimine), reisijatevedu, majapidamisteenused, kutselised ja tehnilised teenused, koosrahastamine) peaaegu kahekordistus ning prognoositakse tugeva kasvu jätkumist. Tulevikku vaadates prognoosivad mõned eksperdid, et jagamismajandus võib anda ELi majandusse 160–572 miljardit eurot. Seega on teema oluline.
Seda ka Euroopa Komisjoni (EK) hinnangul. Ühelt poolt soovib EK jagamismajandust soodustada ja vastutustundlikult arendada. Teisalt aga tekitab jagamismajandus sageli probleeme seoses olemasolevate õigusraamistike kohaldamise, tarbija ning teenuseosutaja, töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja vaheliste piiride hägustumise või teenuste kutselise ja mittekutselise osutamisega. Lisaks kasvavale turuosale kasvab õiguslik ebakindlus. Paratamatult tuleb tegeleda valdkonna korrastamise ja ebakindluse vähendamisega. Selleks tuli suve algupoolel EK välja teatisega „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“, mida siinkohal lühidalt tutvustan.Teatise eesmärk on aidata saavutada jagamismajanduse eeliseid (tööhõive, majanduskasv) ja tegeleda probleemidega. Eelkõige küsimustega, mis puudutavad jagamismajanduses osalevate isikute õigusi ja kohustusi ning mõju muule, n-ö tavapärasele ettevõtlusele. Teatises antakse õiguslikke juhiseid ja tegevuspoliitiline suund liikmesriikide avaliku sektori asutustele, turuosalistele ja huvitatud kodanikele. Liikmesriikidele annab EK mittesiduvaid suunised selle kohta, kuidas tuleks kohaldada olemasolevat ELi õigust jagamismajanduse suhtes, jättes nii liikmesriikidele (kui ka endale tuleviku tarbeks) küllalt ulatusliku mänguruumi.
Millest peaksime veel rääkima, kui juttu on jagamismajandusest? EK käsitleb oma teatises mõistet jagamismajandus kui koostööplatvormide abil ja kaudu toimivaid ärimudeleid. Need koostööplatvormid loovad avatud kauplemisvõimaluse selliste kaupade või teenuste ajutiseks kasutamiseks, mida tihti pakuvad eraisikud. Jagamismajandus hõlmab kolme liiki osalisi: 1) teenuseosutajaid, kes jagavad varasid, vahendeid, aega ja/või oskusi; need võivad olla aeg-ajalt teenuseid osutavad eraisikud (kasutajalt kasutajale suunatud teenuse osutajad) või teenuseosutajad, kes tegutsevad oma kutseoskuste raames (kutselised teenuseosutajad); 2) nende teenuste kasutajaid ja 3) vahendajaid, kes ühendavad veebiplatvormi abil teenuseosutajad kasutajatega ning kes hõlbustavad nendevahelist suhtlust (koostööplatvormid). Jagamismajanduse tehingud ei hõlma üldiselt omandiõiguse muutumist ning neid võidakse teha nii kasumi teenimise kui mittetulunduslikul eesmärgil.
Peamiste küsimustena käsitleb EK turulepääsunõudeid, vastutussüsteeme, kasutajate kaitset, töötajate ja FIEde seisundit, maksustamist ja järelevalvet.
Alljärgnevalt tutvustan lähemalt turulepääsunõuetega seonduvat. Tähtsaimaks küsimuseks nii ametiasutuste kui ka turuosaliste jaoks on see, kas ja millises ulatuses tuleb koostööplatvormide ja teenuseosutajate suhtes kohaldada olemasolevate ELi õigusaktide alusel turulepääsunõudeid. Need võivad hõlmata tegevuslubasid, litsentsikohustusi või minimaalse kvaliteedistandardiga seotud nõudeid (nt tubade suurus või autode, kindlustuse või deposiidikohustuste liik). ELi õiguse kohaselt peavad sellised nõuded olema põhjendatud ja proportsionaalsed, võtma arvesse asjaomaste ärimudelite ja innovatiivsete teenuste eripära ning mitte eelistama üht ärimudelit teisele.
Jagamismajanduse mõistes võib turulepääsunõude vajalikkuse, õigustatuse ja proportsionaalsuse hindamisel olla oluliseks elemendiks asjaolu, kas teenuseid osutavad kutselised teenuseosutajad või pigem eraisikud, kes teevad seda aeg-ajalt. Tegelikult on jagamismajanduse eriomaduseks see, et teenuseosutajateks on tihti eraisikud, kes pakuvad varasid või teenuseid aeg-ajalt kasutajalt kasutajale. Samas kasutab üha enam mikro- ja väikeettevõtjaid koostööplatvorme.
ELi õigusaktides ei ole selge sõnaga sätestatud, millal saab kasutajalt kasutajale suunatud teenuse osutajast kutseline teenuste osutaja jagamismajanduses. Liikmesriigid kasutavad kutseliste teenuste ja kasutajalt kasutajale osutatavate teenuste eristamiseks erinevaid kriteeriume. Mõned liikmesriigid määratlevad kutselisi teenuseid teenustena, mida osutatakse tasu eest, võrrelduna kasutajalt kasutajale osutatavate teenustega, mille eesmärk on teenuste osutaja kantud kulude hüvitamine. Teised liikmesriigid on võtnud kasutusele eristamise künniste abil. Need künnised on tihti määratletud sektoripõhiselt, võttes arvesse saadud sissetuleku taset või teenuse osutamise korrapärasust. Neist künnistest allapoole jäävate teenuseosutajate suhtes kohaldatakse tavaliselt vähem piiravaid nõudeid. Mõistlikult kehtestatud künnised võivad osutuda kasulikuks aluseks ja need võivad aidata luua selge õigusraamistiku mittekutseliste teenuseosutajate seisundi selgitamiseks. Näiteks teevad mõned liikmesriigid ettevalmistusi, et vabastada litsentsinõuetest väikesemahulised transporditeenused, mis jäävad alla konkreetse aastakäibe künnise. Lühiajalise majutuse sektoris lubavad mõned linnad lühiajalist üürimist ja kodujagamisteenuseid ilma eelneva loa või registreerimisnõudeta. Sellisel juhul osutatakse teenuseid aeg-ajalt, st kuni konkreetsete künnisteni, näiteks kuni 90 päeva aastas. Teised linnad kohaldavad erinevaid norme sõltuvalt sellest, kas kinnisvara on esmane või teisene elukoht eeldusel, et kodaniku esmast elukohta tohib välja üürida ainult aeg-ajalt. Seda arvesse võttes esitabki EK järgmise soovituse – kui liikmesriigid hindavad, kas kohaldatavad turulepääsunõuded on vajalikud, õigustatud ja proportsionaalsed tuvastatud ja seaduspäraste avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks, peaksid nad võtma arvesse jagamismajanduse ärimudelite eriomadusi. Asjaomase tegevuse reguleerimiseks ei tuleks eraisikuid, kes osutavad koostööplatvormide kaudu aeg-ajalt kasutajalt kasutajale suunatud teenuseid, kohelda automaatselt kutseliste teenuseosutajatena. Sobilikuks lahenduseks võib olla (võimaluse korral sektoripõhiste) künniste kehtestamine, millest allapoole jäävat majandustegevust käsitataks mittekutselise kasutajalt kasutajale suunatud teenuse osutamise tegevusena.
Lihtsa ja lihtsustatud kokkuvõttena võib öelda, et eelkõige soovitab EK liikmesriikidel kehtestada kriteeriumid, mille abil eristada sikud lammastest.
Muudest olulistest jagamismajandusega seonduvatest küsimustest ja soovitustest aga edaspidi.
Reet Teder
Eesti Kaubandus – Tööstuskoja esindaja Euroopa Majandus – ja Sotsiaalkomitees
